¹ Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad ja nende pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas!"

² Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

³ Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?" Ja nad vastasid vaaraole: „Su sulased on pudulojuste karjased, niihästi meie ise kui meie isad."

⁴ Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!"

⁵ Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

⁶ Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks."

⁷ Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraot.

⁸ Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?"

⁹ Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal!"

¹⁰ Siis Jaakob õnnistas vaaraot ja läks ära vaarao juurest.

¹¹ Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

¹² Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

¹³ Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

¹⁴ Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

¹⁵ Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?"

¹⁶ Ja Joosep vastas: „Andke oma lojused ja mina annan teile lojuste eest, kui raha on otsas!"

¹⁷ Ja nad tõid oma lojused Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, pudulojuste karjade, veiste karjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende lojuste eest.

¹⁸ Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal nad tulid tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja lojuste karjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

¹⁹ Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks. Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!"

²⁰ Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast, et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

²¹ Ja ta tegi rahva temale orjaks, ühest Egiptuse raja äärest teise ääreni.

²² Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

²³ Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

²⁴ Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduseks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduseks teie väeteile lastele."

²⁵ Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks!"

²⁶ Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

²⁷ Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

²⁸ Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

²⁹ Kui Iisraeli surma päev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

³⁰ sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!" Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!"

³¹ Ja tema ütles: „Vannu mulle!" Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.