¹ Aga maal oli kange nälg.

² Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!"

³ Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega.

⁴ Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

⁵ Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!"

⁶ Ja Iisrael ütles: „Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?"

⁷ Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?"

⁸ Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

⁹ Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks!

¹⁰ Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!"

¹¹ Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

¹² Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes - vahest oli see eksitus.

¹³ Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde.

¹⁴ Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!"

¹⁵ Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

¹⁶ Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!"

¹⁷ Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

¹⁸ Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!"

¹⁹ Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

²⁰ ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas!

²¹ Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi.

²² Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse."

²³ Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud." Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

²⁴ Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

²⁵ Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

²⁶ Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

²⁷ Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?"

²⁸ Ja nad vastasid: „Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles." Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

²⁹ Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?" Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!"

³⁰ Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

³¹ Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!"

³² Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus!

³³ Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

³⁴ Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.