¹ Siis Joosep langes oma isa palge vastu, nuttis tema kohal ja suudles teda.

² Ja Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida; ja arstid palsameerisid Iisraeli.

³ Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub palsameerimiseks; ja egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva.

⁴ Kui tema nutupäevad olid möödunud, siis Joosep rääkis vaarao hoovkonnaga, öeldes: „Kui ma nüüd teie silmis olen armu leidnud, siis rääkige vaarao kõrva ees ja öelge:

⁵ Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal. Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla!"

⁶ Ja vaarao ütles: „Mine ja mata oma isa, nõnda nagu ta sind on lasknud vanduda!"

⁷ Ja Joosep läks oma isa matma; ja temaga ühes läksid kõik vaarao sulased, tema hoovkonna vanemad ja kõik Egiptusemaa vanemad,

⁸ ja kogu Joosepi pere ja tema vennad ja ta isa pere; ainult oma väetid lapsed ja pudulojused ja veised jätsid nad Gooseni maakonda.

⁹ Ja temaga ühes läksid niihästi vankrid kui ratsanikud, ja see oli väga suur killavoor.

¹⁰ Kui nad jõudsid Atadi rehealuse juurde, mis on teispool Jordanit, siis nad panid seal toime väga suure ja mõjuva leinakaebuse, ja ta pidas oma isa peiesid seitse päeva.

¹¹ Kui maa elanikud, kaananlased, nägid neid peiesid Atadi rehealuse juures, siis nad ütlesid: „Need on egiptlastel suured peied!" Seepärast pandi sellele paigale nimeks Aabel-Mitsraim; see on teispool Jordanit.

¹² Ja ta pojad tegid temaga nõnda, nagu ta neid oli käskinud:

¹³ ta pojad viisid tema Kaananimaale ja matsid ta Makpela välja koopasse Mamre kohal, mille Aabraham ühes väljaga oli ostnud pärandhauaks hetiit Efronilt.

¹⁴ Ja Joosep läks tagasi Egiptusesse, tema ja ta vennad ja kõik, kes ühes temaga olid läinud ta isa matma, pärast seda kui ta oma isa oli matnud.

¹⁵ Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: „Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?"

¹⁶ Ja nad käskisid Joosepile öelda: „Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles:

¹⁷ öelge Joosepile nõnda: anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!" Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti.

¹⁸ Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: „Vaata, me jääme sulle orjadeks!"

¹⁹ Aga Joosep vastas neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik?

²⁰ Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus!

²¹ Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!" Ja ta trööstis ning rahustas neid.

²² Ja Joosep jäi Egiptusesse, tema ja ta isa pere. Ja Joosep elas saja kümne aastaseks.

²³ Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale.

²⁴ Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit maalt sellele maale, mille Ta vandega on tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!"

²⁵ Ja Joosep vannutas Iisraeli poegi, öeldes: „Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!"

²⁶ Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses.