¹ Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

² Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta ühes oma vendadega pudulojuste karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis nende isale ette nende halva kuulsuse.

³ Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

⁴ Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega rääkinud temaga avameelselt.

⁵ Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

⁶ Ta nimelt ütles neile: „Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

⁷ Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!"

⁸ Siis ta vennad ütlesid temale: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?" Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

⁹ Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!"

¹⁰ Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?"

¹¹ Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

¹² Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

¹³ Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!" Ja tema vastas: „Siin ma olen!"

¹⁴ Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!" Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

¹⁵ Ja üks mees kohtas teda, sest vaata, ta oli väljal eksinud! Ja mees küsis temalt, öeldes: „Mida sa otsid?"

¹⁶ Ja tema vastas: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?"

¹⁷ Ja mees ütles: „Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: läki Dotanisse!" Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

¹⁸ Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks teda tappa.

¹⁹ Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

²⁰ Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!"

²¹ Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!"

²² Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!" Sest ta tahtis teda päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

²³ Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

²⁴ ja võtsid tema ning viskasid kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

²⁵ Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide killavoor Gileadist! Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

²⁶ Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

²⁷ Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!" Ja ta vennad kuulasid teda.

²⁸ Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

²⁹ Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus! Siis ta käristas oma riided lõhki

³⁰ ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?"

³¹ Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

³² Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?"

³³ Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!"

³⁴ Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

³⁵ Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!" Ja tema isa nuttis teda taga.

³⁶ Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.