¹ Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse!"

² Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne!

³ Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!"

⁴ Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma pudulojuste juurde väljale Raaheli ja Lea

⁵ ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures!

⁶ Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

⁷ Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

⁸ Kui ta ütles nõnda: tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: keerdsabalised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid keerdsabalisi.

⁹ Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

¹⁰ Pudulojuste innaajal ma tõstsin oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et jäärad, kes kargasid pudulojuseid, olid keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud.

¹¹ Ja Jumala Ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: siin ma olen!

¹² Siis Ta ütles: tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik jäärad, kes kargavad pudulojuseid, on keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud, sest Ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

¹³ Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid Mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!"

¹⁴ Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

¹⁵ Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi?

¹⁶ Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!"

¹⁷ Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

¹⁸ ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

¹⁹ Aga Laaban oli läinud pudulojuseid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

²⁰ Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

²¹ Nõnda ta siis põgenes ühes kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

²² Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

²³ Tema võttis siis enesega ühes oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

²⁴ Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!"

²⁵ Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

²⁶ Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud!

²⁷ Miks sa põgenesid salaja ja vargsil viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

²⁸ Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

²⁹ Mul oleks meelevald teha teile kurja! Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

³⁰ Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?"

³¹ Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin! Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

³² See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!" Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

³³ Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlemate ümmardajate telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist väljudes ta läks Raaheli telki.

³⁴ Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

³⁵ Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!" Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

³⁶ Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

³⁷ Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista sa oled leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlemate vahel!

³⁸ Ma olin sinu juures kakskümmend aastat! Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud.

³⁹ Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut!

⁴⁰ Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist!

⁴¹ Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat pudulojuste pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda!

⁴² Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse!"

⁴³ Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja pudulojused on minu pudulojused, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?