¹ Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

² siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

³ Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

⁴ vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!"

⁵ Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?"

⁶ Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

⁷ Issand, taeva Jumal, Kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja Kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! - Tema Ise läkitab Oma Ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

⁸ Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!"

⁹ Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

¹⁰ Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

¹¹ Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

¹² ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

¹³ Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

¹⁴ Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud."

¹⁵ Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

¹⁶ Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

¹⁷ Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!"

¹⁸ Tema vastas: „Joo, mu isand!" Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

¹⁹ Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud."

²⁰ Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

²¹ Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

²² Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

²³ ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! Ons su isa kojas meile ööbimispaika?"

²⁴ Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar."

²⁵ Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas."

²⁶ Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

²⁷ ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, Kes mu isandale ei ole keelanud Oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!"

²⁸ Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

²⁹ Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

³⁰ Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees!" - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal!

³¹ Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga."

³² Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja ühes temaga olevate meeste jalgade pesemiseks.

³³ Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne kui ma oma asja olen rääkinud!" Ja talle vastati: „Räägi!"

³⁴ Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane.

³⁵ Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: Ta on temale andnud pudulojuseid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja ümmardajaid, kaameleid ja eesleid.

³⁶ Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

³⁷ Ja mu isand vannutas mind, öeldes: sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

³⁸ vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

³⁹ Aga mina ütlesin oma isandale: võib-olla naine ei tule minuga?

⁴⁰ Siis ta vastas mulle: Issand, Kelle palge ees ma olen käinud, läkitab Oma Ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

⁴¹ Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

⁴² Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui Sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

⁴³ siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

⁴⁴ ja kui tema mulle vastab: joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele! siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.