¹ Ka mina, kui ma tulin teie juurde, vennad, ei tulnud mitte kõne või tarkuse hiilgega teile kuulutama Jumala tunnistust.

² Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja teda kui ristilöödut.

³ Ja mina olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures väristuses.

⁴ Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises,

⁵ et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.

⁶ Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad,

⁷ vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks,

⁸ mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud; sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad au Issandat risti löönud,

⁹ vaid nõnda nagu on kirjutatud: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!"

¹⁰ Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused.

¹¹ Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim.

¹² Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud,

¹³ ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega.

¹⁴ Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt.

¹⁵ Aga vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära.

¹⁶ Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!