¹ Kui Ta kõik Oma kõned oli lõpetanud kuulavale rahvale, läks Ta Kapernauma.

² Ja ühe sõjapealiku sulane oli haige ning suremisel; ja ta oli kallis tema meelest.

³ Aga kui ta Jeesusest kuulis, läkitas ta juutide vanemad Tema juure ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks tema sulase terveks.

⁴ Kui need saabusid Jeesuse juure, palusid nad Teda üliväga ning ütlesid: "Ta on seda väärt, et Sa temale seda teed;

⁵ sest ta armastab meie rahvast ja tema on meile ehitanud kogudusekoja."

⁶ Jeesus läks nendega. Aga kui ta enam ei olnud majast kaugel, läkitas pealik oma sõbrad Talle ütlema: "Issand, ära tee Enesele vaeva, sest mina ei ole väärt, et Sina mu katuse alla tuled.

⁷ Sellepärast ei ole mina ennast arvanud väärt tulema Sinu juure, vaid ütle aga sõna, siis mu sulane paraneb.

⁸ Sest minagi olen inimene, kes on pandud valitsuse alla, ja minu all on sõjamehi, ja kui ma ütlen ühele: Mine! siis ta läheb, ja teisele: Tule! siis ta tuleb, ja oma sulasele: Tee seda! siis ta teeb."

⁹ Kui Jeesus seda kuulis imetles Ta teda ja pöördudes rahva poole, kes järel käis, ütles Ta: "Ma ütlen teile, ei ole ma Iisraelistki leidnud nii suurt usku!"

¹⁰ Ja kui need, kes olid läkitatud, jälle koju said, leidsid nad sulase terve olevat.

¹¹ Järgmisel päeval läks Ta linna, mida hüütakse Nainiks, ja Temaga ühes läksid Tema jüngrid ja palju rahvast.

¹² Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga.

¹³ Ja kui Issand teda nägi, oli tal väga hale meel temast ja ütles talle: "Ära nuta!"

¹⁴ Ja ta astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!"

¹⁵ Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja Ta andis tema ta emale.

¹⁶ Aga neid kõiki valdas hirm, ja nad andsid au Jumalale ning ütlesid: "Suur prohvet on meie seas tõusnud ja Jumal on tulnud Oma rahvast katsuma!"

¹⁷ Ja see jutt Temast levis kogu Juudamaale ja kõigisse ümberkaudseisse paikadesse.

¹⁸ Ja seda kõike kuulutasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus enese juure kaks oma jüngritest

¹⁹ ja läkitas nad Issanda juure küsima: "Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?"

²⁰ Aga kui mehed Tema juure jõudsid, ütlesid nad: "Ristija Johannes läkitas meid Sinu juure küsima: Kas oled Sina See, Kes tuleb, või peame ootama teist?"

²¹ Ent samal tunnil Ta tegi paljud terveks tõbedest ja valudest ja kurjest vaimudest, ja paljudele pimedaile Ta kinkis nägemise.

²² Ja Ta vastas ning ütles neile: "Minge ja kuulutage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutumad käivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele kuulutatakse Evangeeliumi;

²³ ja õnnis on see, kes Minust ei pahandu!"

²⁴ Aga kui Johannese käskjalad olid ära läinud, hakkas Ta rahvale rääkima Johannesest: "Mida te olete läinud välja kõrbe vaatama? Pilliroogu, mida tuul kõigutab?

²⁵ Või mida te olete välja läinud vaatama? Inimest, pehmete riietega riietatud? Vaata, kes käivad toredas riietuses ja endid hellitavad, need on kuninglikes kodades!

²⁶ Või mida te olete välja läinud vaatama? Kas prohvetit? Tõesti, Ma ütlen teile, ta on veel rohkem kui prohvet!

²⁷ Tema on see, kellest on kirjutatud: Vaata, Mina läkitan Sinu palge eele Oma Ingli, kes Sulle tee valmistab Sinu ees!

²⁸ Mina ütlen teile, ei ole kedagi suuremat naisest sündinute seas kui Johannes, aga väikseim Jumala Riigis on suurem temast!"

²⁹ Ja kõik rahvas, kes seda kuulis, ja tölnerid tunnistasid Jumala õigeks, lastes endid ristida Johannese ristimisega.

³⁰ Variserid ja käsutundjad aga tegid tühjaks Jumala tahte eneste kohta ega lasknud teda endid ristida.

³¹ "Kellega Ma siis võrdlen selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on?

³² Nad on laste sarnased, kes turul istuvad ja üksteisele hüüavad nõnda: Me oleme teile vilet ajanud, ja te ei ole tantsinud; me oleme teile nutulaulu laulnud, ja te ei ole nutnud!

³³ Sest Ristija Johannes on tulnud, ja ta ei söönud leiba ega joonud viina; ja te ütlete: Temal on kuri vaim!

³⁴ Inimese Poeg on tulnud, ja ta sööb ja joob, ja te ütlete: Vaata, see inimene on söödik ja viinajoodik, tölnerite ja patuste sõber!

³⁵ Ometi mõistetakse tarkus õigeks kõigi tema laste poolt!"

³⁶ Aga keegi variseridest palus Teda enesega leiba võtma. Ja Ta läks variseri kotta ja istus lauda.

³⁷ Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et Ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi

³⁸ ja astus nuttes Tema taha ta jalgade juure ja hakkas Tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles Tema jalgu ning võidis neid salviga.

³⁹ Aga kui variser, kes Teda oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: Kui Seesinane oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune.

⁴⁰ Ja Jeesus vastas ning ütles temale: "Siimon, mul on sulle midagi ütelda!" Aga tema kostis: "Õpetaja, räägi!"

⁴¹ "Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend.

⁴² Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemaile selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?"

⁴³ Siimon vastas ning ütles: "Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis." Tema ütles temale: "Sa otsustasid õieti!"

⁴⁴ Ja pöördudes naise poole, ütles Ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei annud vett Mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega Mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud.

⁴⁵ Sa ei annud Mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud Minu jalgadele suud andmast.

⁴⁶ Sa ei võidnud Mu pead õliga, tema aga on Mu jalgu võidnud salviga.

⁴⁷ Sellepärast, ütlen Ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!"

⁴⁸ Ja Ta ütles naisele: "Sinu patud on sulle andeks antud!"

⁴⁹ Siis need, kes Temaga lauas istusid, hakkasid iseeneses mõtlema: Kes see on, kes ka patud andeks annab?

⁵⁰ Aga Tema ütles naisele: "Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!"