¹ Ja Ta hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes Ta juure, nõnda et Ta pidi minema paati ja istuma merel. Ja kõik rahvas oli maal mererannas.

² Ja Ta õpetas neid palju tähendamissõnadega, ja Oma õpetuses Ta ütles neile:

³ "Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama.

⁴ Ja sündis, kui Ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle.

⁵ Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad.

⁶ Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.

⁷ Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei annud vilja.

⁸ Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja mõni kandis kolmkümmend seemet ja mõni kuuskümmend ja mõni sada."

⁹ Ta ütles: "Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"

¹⁰ Aga kui Ta üksi oli, küsisid Temalt need, kes ühes nende kaheteistkümnega olid Tema ümber, nende tähendamissõnade mõtet.

¹¹ Ja Ta ütles neile: "Teile on antud mõista Jumala Riigi saladust, aga neile, kes on väljas, sünnib see kõik tähendamissõnade läbi,

¹² et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ja neile ei antaks andeks!"

¹³ Ja Ta ütles neile: "Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate mõista kõiki teisi tähendamissõnu?

¹⁴ Külvaja külvab sõna.

¹⁵ Need on teeäärsed, kuhu sõna külvatakse, ja kui nad on kuulnud, tuleb kohe saatan ja võtab sõna ära, mis nendesse oli külvatud.

¹⁶ nõndasamuti, mis külvati kaljusele maale, on need, kes kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad,

¹⁷ aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti.

¹⁸ Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes sõna kuulevad,

¹⁹ aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatumaks.

²⁰ Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt."

²¹ Ja Ta ütles neile: "Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla või voodi alla? Kas mitte selleks, et teda panna küünlajalale?

²² Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks.

²³ Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!"

²⁴ Ja Ta ütles neile: "Pange tähele, mida te kuulete. Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile ja teile lisatakse veel juure.

²⁵ Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt võetakse see, mis tal on!"

²⁶ Ja Ta ütles: "Nõnda on Jumala Riik, otsegu inimene viskab seemet maa peale,

²⁷ ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas.

²⁸ Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.

²⁹ Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes."

³⁰ Ja Ta ütles: "Millega võiksime võrrelda Jumala Riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame?

³¹ Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal,

³² aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all."

³³ Ja mitme niisugune tähendamissõnaga rääkis Ta neile sõnu sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda.

³⁴ Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi; ja isepäinis Ta seletas jüngritele kõik ära.

³⁵ Ja samal päeval, kui õhtu käes oli, ütles Ta neile: "Lähme üle teisele poole."

³⁶ Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, võtavad nad Tema paati; nõnda nagu Ta oli; ja ka teisi paate oli Temaga.

³⁷ Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus.

³⁸ Ja Tema Ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid Ta üles ja ütlesid Talle: "Õpetaja, kas Sa ei hooli sellest, et me hukkume?"

³⁹ Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: "Ole vait ja väga!" Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.

⁴⁰ Ja Ta ütles neile: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?"

⁴¹ Ja nad lõid väga kartma ning ütlesid üksteisele: "Kes See siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad Tema sõna?"